Skaleeritavus

Skaleeritavus on süsteemi, tarkvara või organisatsiooni võime suurendada võimekust suurema koormuse korral, säilitades või parandades toimivuse ja kulutõhususe. See hõlmab nii tehnilist arhitektuuri kui ka protseduurilisi aspekte, mis võimaldavad koormuse kasvamisel lisada ressursse või optimeerida töötlust.

Koormuse suurendamiseks eristatakse peamisi lähenemisi: horisontaalne skaleerimine ehk lisatakse rohkem sõlmi; vertikaalne skaleerimine ehk suurendatakse ühe sõlme ressursse.

Olulised omadused on elastus, st võime kiiresti suurendada või vähendada ressursse vastavalt vajadusele; skaleeritavus, mis kajastub töötlusmahus ja latentsuses; ning efektiivsus, mis mõõdab kulusid koormuse muutumisel. Hea skaleeritavus nõuab sageli modulaarset arhitektuuri, loosely coupled komponente, automatiseeritud täiendamist ja tasakaalustatud ressursihaldust.

Rakenduste kontekstis on skaleeritavus eriti oluline pilvepõhistes lahendustes, andmebaasides, mikroteenustel ja suurandmete ökosüsteemides. Näited: automaatne skaleerimine pilveplatvormidel, koormusjaoturite kaudu töökoorma jaotamine ning dünaamiline ressursihalduse.

Väljakutsed hõlmavad andmete järjepidevuse tagamist mitme sõlme vahel, latentsuse kontrolli, koordineerimise ja arenduse-operatsioonide keerukust. Skaleeritavus sõltub arhitektuurivalikutest ning nõuab pidevat jälgimist ja testimist.