siseturvalisus

Siseturvalisus tähendab riigi sisemiste ohtude ennetamist ja rahva turvalisuse, avaliku korras ning demokraatlike institutsioonide toimimise tagamist. See hõlmab inimestele ja ettevõtetele turvalise elukeskkonna loomist ning riigi suutlikkust lahendada kriise ja vähendada sisemisi riske.

Valdkonna peamised valdkonnad on avaliku korra ja turvalisuse tagamine, piiride ja migratsiooni kontroll, kriiside ennetamine ja reageerimine, küber- ja infosõjaga võitlemine ning kriisivalmidus. Lisaks kuulub siseturvalisusse ka vastav õigusloome, järelevalve ning koostöö eri ametite ja partneritega.

Riigi tasandil siseturvalisuse korraldus põhineb siseministeeriumi korraldusel; Eesti puhul tegutsevad peamised institutsioonid Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), Kaitsepolitseiamet (KAPO) ja Päästeamet ning Siseministeerium. Nende vahel toimuvad koordineerimine, ööpäevaringne valmisolek ja küberturvalisuse tagamine, et kaitsta korrakaitset, riigi varasid ja elanikkonda.

Õiguslik raamistik: siseturvalisus põhineb Eesti põhiseadusel ning eraldi seadustel, mis reguleerivad politsei- ja piirivalvet, julgeolekuteenuseid, andmete kaitset ja inimeste õiguste tagamist. Järelevalvet teevad Riigikogu, õiguskantsler ning kohtud; ühtne õigusraamistik järgib ka Euroopa Liidu ja rahvusvahelisi standardeid.

Rahvusvaheline koostöö: siseturvalisus hõlmab Euroopa Liitu, Schengen-ala, Europolit, NATO-d ja teisi partnereid, infovahetust, ühiseid operatsioone ja kriiside ühisvõitlust. See võimaldab tõhustada kaitset nii piiridel kui ka digitaalses ruumis.

Väljakutsed: küberjulgeolek ja tehnoloogilised ohud, hübriidsõjateesmärkide vastane vastupanu, desinformatsioon, migratsiooni juhtimine ning kulutuste ja ressursside efektiivne jaotus, samal ajal tagades tsiviilõiguste austamise.