sisepõlemismootoril

Sisepõlemismootor on mehhaaniline seade, mis põletab kütust sisemises põletuskambris ning muundab põlemisel tekkinud soojusenergia mehhaaniliseks tööks, mida kolvid edasi väntvõlli kaudu edasi kannab. Enim kasutatavad on neljataktilised ja mõnedel mootoritel ka kahetaktilised tüübid. Põletusprotsess toob kaasa gaaside laienemise, mis liigutab kolvi ja tekitab tööd.

Neljataktiline tsükkel koosneb neljast etapist: sissevõtt (sissevõetud õhku või õhu-kütuse segu täitub põletuskambris), kompressioon (kolv surub gaasid kokku), süütus ja põlemine (kütus süttib ning tekkinud gaasid paisuvad) ning töö ja väljalase (tööga gaasid lükkuvad kolvist välja ning väljalase avaneb). Selle tsükli käigus muudetakse energeetiline potentsiaal mehhaaniliseks tööks.

Kahetaktiline mootor täidab töö neljataktilisele sarnaselt kuid kahes liikumises ning tavaliselt on lihtsam ja kergem, kuid võib kaasa tuua kõrgema kütusesöötmise ja heitmete taseme. Mõlemad tüübid võivad kasutada bensiinil või diiselkütust, mis vastavalt toimib Otto- või diiseltsükli põhimõttel.

Olulised komponendid on kolb, väntvõll, põletuskamber, sisselaskeklapp ja väljalaskeklapp, pihustid või karburaator ning jahutus- ja õlitusüsteemid. Tänapäevased sisepõlemismootorid kasutavad elektroonilist juhtimist ja turbokompressiooni, et parandada põlemistõhusust ja vähendada emissioone.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad automobiili-, mootorratta-, laeva-, masina- ja tööstuslikke rakendusi, kus on vaja mittekohustust ja sõltumatut tööenergia. Keskkonnahoiu ja kütuse efektiivsuse nõuded on viinud arenguideni nagu diisel- ja bensiinimootorite optimeerimine, ülekandetehnoloogiad ja alternative kütused.