seroloogilised

Seroloogilised ehk seroloogia on immunoloogia valdkond, mis uurib vereseerumi koostist ning antikehade ja antigeenide vahelisi seoseid. Seroloogilised testid tuvastavad antikehi või antigeene veres või muudes kehavedelikes ning sageli mõõdavad ka antikehade kogust ehk titri.

Testid jagunevad otsivateks (direktsete) ja indirektseteks (indirekte), sõltuvalt sellest, kas otsitakse samaaegselt antigeeni või antikeha. Otsivad antigeeni olemasolu või antikeha, indirektsed tuvastavad antikeha olemasolu seerumis.

Kõige laialdasemad meetodid on ELISA (ensüümiga seotud immunosorbentassay), immunofluorestsentsassay (IFA) ja lateksi aglutinatsioon, samuti Western blot. ELISA ja IFA on peamised meetodid seroloogiliste markerite tuvastamiseks ning Western blot sageli kinnitamiseks.

Rakendused: nakkushaiguste diagnoosimine (näiteks HIV, hepatiit B ja C, süüfilis, SARS-CoV-2), immuunvastuse hindamine vaktsiinidele, autoimmuunhaiguste markerite määramine (nt ANA, RF), vereülekannete ohutuse ja transfusioonide riskide hindamine ning epidemioloogiline seire.

Tähendus ja piirangud: seroloogiliste testide tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada kliinilist konteksti ning testide tundlikkuse ja spetsiifilisuse omadusi. Varajases infektsioonifaasis võib antikehade puududa, mis võib põhjustada valepositiivseid või valenegatiivseid tulemusi; ristreaktsioonid võivad mõjutada lõpptulemusi. Seeroloogia mängib olulist rolli nii kliinilises otsustusprotsessis kui ka laiemas haiguse seirel.