selektiivsusega

Selektiivsusega tähendab üldiselt suutlikkust eristada ja eelistada teatavaid alternatiive või sihtmolekule võrreldes teistega. See hõlmab nii reaktsioonide kui ka otsuste või toimete vali jaotust olukorrates, kus tulemused sõltuvad sellest, milliseid valikuvõimalusi süsteem aktsepteerib.

Kemias ja sünteesis viitab selektiivsus sellele, et reagend või katalüsaator valib konkreetse positsiooni või stereoisomeeri ning vähendab kõrvalreaktsioone. Olulised vormid on regioselektiivsus, enantioselektiivsus ja kemoselektiivsus (võimalik ka kemoelektiivsus). Need omadused võimaldavad sihitud ja efektiivseid sünteesi ning väiksemaid kõrvaltoimeid.

Bioloogias ja meditsiinis tähendatakse selektiivsust tavaliselt kui suutlikkust toime suunata peamiselt soovitud sihtmolekuli või protsessi vastu ning vähendada mõju teistele rakulistele struktuuridele. Ravimite puhul suurendab suurem selektiivsus efektiivsust ja vähendab kõrvaltoimeid; sageli hinnatakse seda suhtega erinevates süsteemides, näiteks selektiivsuse indeksiga.

Mõõtmine ja hindamine: selektiivsust mõõdetakse nähtava suhte ja/kui ka potentsi vahel erinevates süsteemides. Levinud on näitajad nagu IC50 või Ki ja nende suhetest sõltuvad indeksid (nt selektiivsuse indeks, SI). Kõrvaltoimete riskid, off-target toime ja sihtprotsessi juhtimise tase on olulised näitajad, mida arendustegevuses kaalutakse.

Kasutusalad ja piirangud: selektiivsust on soovitav omadus paljudes valdkondades, kuid see ei ole alati absoluutne; suure selektiivsuse saavutamine võib mõnikord lisada keerukust või kulusid. Õigeaegne hindamine nõuab konteksti ja tasakaalustamist erinevate eesmärkide vahel.