sekundäärikääminen

Sekundäärikäämine ehk sekundaarne vananemine viitab vananemise osale, mida põhjustavad haigused, elustiili valikud ja keskkonnamõjud, ning mis lisab organismile funktsionaalsele langusele täiendavat raskust võrreldes primaarse vananemisega. See on eristatav universaalsest vananemise protsessist, mille alguse ja tempo on suuresti geneetilise pärilikkuse ja loomuliku ajaga seotud.

Primaarne vananemine on peamiselt geneetiliselt määratud ja loomulik protsess, mis esineb kõigil inimestel. Sekundaarne vananemine tuleneb aga haigustest, vigastustest, ravimite kõrvaltoimetest ning elustiili ja keskkonnamõjudest ning võib kiirendada vananemise märguandeid, nagu funktsionaalse pädevuse langus ja haiguste esinemine nooremal vanuses.

Sekundaarse vananemise allikad hõlmavad kroonilisi haigusi (näiteks diabeet, südame- ja veresoonkonna haigused, neurodegeneratiivsed haigused), pikaajalist põletikku ning infektsioone. Lisaks mängivad rolli elustiilivalikud (suitsetamine, raske alkoholi tarvitamine, pidev liikumisnurk, ebatervislik toitumine) ja keskkonnatingimused (õhusaaste, mürgised ained tööl või kodus). Pikaajaline ravimite kasutamine võib samuti kaasa aidata sekundaarse vananemise märgatavusele.

Uuringute ja tervishoiu kontekstis aitab sekundaarse vananemise eristamine hinnata vananemise potentsiaali ning suunata ennetus- ja raviotsuseid. Eesmärk on vähendada haiguste mõju, parandada elu kvaliteeti ja vähendada vananemisega seotud puudujääke haiguste ja elustiili kaudu.