satelliidist

Satelliidid on taevakehad, mis tiirlevad planeedi või muu taevakeha ümber. Neid jagatakse laias laastus looduslikeks ja tehislikeks. Looduslikud satelliidid on gravitatsioonilise süsteemi loomulikud kaaslased, näiteks Kuu Maa orbiidil. Tehislikud satelliidid on inimeste poolt ehitatud ja paigutatud orbiidile ning neid kasutatakse andmete kogumiseks, teabe edastamiseks, vaatlemiseks ja teaduslike katsete läbiviimiseks.

Orbiidid varieeruvad kõrguse, trajektoori ja kasutusotstarbe poolest. Madal Maa orbiit (LEO) jääb umbes 160–2 000 kilomeetri kõrgusele; keskmine Maa orbiit (MEO) umbes 2 000–35 786 kilomeetrit; geostatsionaarne orbiit (GEO) on umbes 35 786 kilomeetri kaugusel Maa kohal, kus satelliit liigub Maa pöörlemisega samas tempos ja näib paiknevat taevavälisena. Lisaks on populaarsed polaar- ja päikesekäiguga sünkroniseeritud orbiidid, mis annavad erinevat katvust ja vaatluste võimalusi.

Kasutusalad hõlmavad side- ja telekommunikatsiooni, televisiooni ja interneti levitamist, ilmastikuennustust, Maa vaatlust (maastiku muutuste jälgimine, looduskaitse), navigatsiooni (GPS, GLONASS, Galileo, BeiDou) ning teaduslikke uuringuid. Tehis-satelliidid täidavad sageli nii tsiviil- kui ka sõjalisi funktsioone, sõltuvalt projekti eesmärgist ja riigist.

Kosmoseõigus tugineb peamiselt 1967. aasta Outer Space Treaty’le, mille eesmärk on rahumeelne ja vastutustundlik kosmose kasutamine. Riigid vastutavad oma orbiididel tegutsevate satelliitide eest ja võivad võtta meetmeid jätkusuutlikkuse ning ohutuse tagamiseks. Kosmosejäätmed on kasvav probleem, mille vähendamiseks annavad suunised COPUOS ja IADC.