salvestusvirtualiseerimine

Salvestusvirtualiseerimine on tehnoloogia, mis koondab mitmest füüsilisest salvestusallikast ühte loogilist kihti ja esitab need hostidele kui virtuaalseid mahtusid või LUN-e. See eraldab tarkvara funktsionaalsuse riistvarast, võimaldades keskset haldust, lihtsamaid varundus- ja migraatsioonimehhanisme ning paremat ressursside kasutust.

Arhitektuur ja viisid rakendamiseks. Salvestusvirtualiseerimine realiseeritakse peamiselt kolmel viisil: hardware-based virtualization appliances, mis paiknevad riistvarakontrolleritena; software-defined storage (SDS), kus virtuaalne haldutav kiht jookseb sõltumatult riistvarast; ning hüper-konvergeeritud infrastruktuur (HCI), kus arvutus- ja salvestusressursid on hallatavad ühes platvormis. Virtuaalseid mahtusid ja LUN-e hallitakse pools või mahtudena, mida hostid saavad kasutada läbi protokollide nagu Fibre Channel, iSCSI, NFS või SMB. Uuenduslike lahenduste hulka kuuluvad ka NVMe over Fabrics (NVMe-oF), pakkudes suuremat lävendit ja madalamat latentsust.

Omadused ja funktsioonid. Salvestusvirtualiseerimine võimaldab dünaamilist jaotust, thin provisioning, hetkeseisus tehtud koopiaid (snapshots) ning replikatsiooni andmete kättesaadavuse parandamiseks. See hõlbustab mehhanisme mahtu migreerimise, koordineerimise ja varundusstruktuuride hallamisel ning pakub keskset visiooni erinevatele salvestusressurssidele.

Eelised ja väljakutsed. Peamised eelised hõlmavad suuremat kuluefektiivsust, paremat ressursikasutust ja lihtsamat haldust, ning tugevaid andmevaldamise tööriistu. Väljakutsed võivad olla alginvesteering, sõltuvus konkreetse tootja ökosüsteemist, kontrolleri koormus ning keerukus alustajatele.

Kasutusvaldkonnad. Sageli rakendatakse andmekeskustes, pilvelahendustes ja ettevõtetes, kus on vaja skaleeruvat, hallatavat ja kaitstud salvestuslahendust koos kiirema andmete ligipääsu ja parema varunduse võimalusega.