rühmapoliitikad

Rühmapoliitikad viitavad poliitiliste organisatsioonide sees tekkivatele jagunemistele ning võimuvõitlusele. Need jagunemised võivad ilmnevad formaalsetes fraktsioonides või mitteformaalsetes rühmades, mis koondavad liikmeid ühiste huvide, ideoloogiate või lojaalsuse alusel. Rühmapoliitikad mõjutavad otsustusprotsesse, poliitikakujundust ja kampaaniate suunamist.

Rühmapoliitikad tekivad tavaliselt võimu, ressurside ja juhtimise kontrollimise soovi tulemusena. Need võivad kajastuda ideoloogiliste telgede (nt rohelise/parempoolse suuna), regionalsete huvide või erihuvi gruppidena. Parlamendis võivad fraktsioonid või rühmad koordineerida hääletusi ja strateegiaid ning erakonnas jaotada ametikohti ning vormida poliitilisi platvorme. Ülimalt distsiplineeritud süsteemides võivad rühmad tugevdada ühtsust, kuid samas tekitada konflikte ja läbipaistmatust ning muuta otsustusprotsessi keerukaks.

Tagajärjed võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Eriti kui erinevad rühmad esindavad erinevaid huve, võivad nad suurendada esinduslikkust ja poliitilist paindlikkust, kuid võivad samuti viia lõhestumiseni, järjepidevuse vähenemiseni ning juhtkonna väljakutseteni. Rühmapoliitika on tavaline nähtus paljudes demokraatlikes süsteemides, kus erakonnad ja parlamentaarsete gruppide rollid on dünaamilised. Seonduvad mõisted hõlmavad fraktsioone, erakonna distsipliini, sisepoliitikat ja koalitsioonide moodustamist.