robotitehnika

Robotitehnika on inseneri- ja tehisintellekti haru, mis uurib ja rakendab robotite ning automatiseeritud süsteemide loomist, ehitamist, programmeerimist ja kasutamist. See hõlmab mehhaanilisi konstruktsioone, jõu- ja juhtimissüsteeme, tarkvara ning andurite kogumeid ning puudutab nii tööstuslikku tootmist kui ka teenindus-, meditsiini-, transport- ja tarbijaseadmeid. Eesmärk on suurendada töökindlust, tõhusust ja täpsust ning võtta vastu ülesandeid, mida on inimestel raske või ohtlik sooritada.

Robotitehnika ajaloos on 1950.–60. aastad tähistanud esimest suurt sammu tööstusroboti suunas: 1961 võeti kasutusele Unimate, esimene tööstusrobot. Järgnenud aastakümned tõid laialdasema Automatiseerimise, juhtimistehnoloogia arengu ja standardite väljakujunemise. 2000. aastate alguseks laienesid teenindus- ja mobiilrobotid ning tehisintellekti integreerimine tõi autonoomsuse ja õppimisvõime paranemist.

Peamised komponendid on mehhaaniline raam ja liikumissüsteemid, jõupead (elektromotoorid, pneumo-, hüdraulika), juhtimissüsteemid (mikroarvutid, PLC-d), ning tarkvara. Sensortehnika hõlmab kaamerate, lidariga (laser-skannimise), ultrasoni- ning puudutussensorite kombinatsioone. Robotite tööd korraldavad vahel Robot Operating System (ROS) või sarnased raamistikud ning tehisintellekti algoritmid. Ohutus ja töökindlus on määratud rahvusvaheliste standarditega, näiteks ISO 10218 tööstusrobotitele ja ISO/TS 15066 koostörobotitele.

Valdkonnad hõlmavad tööstusrobotikat, teenindusrobotikat, mobiili- ja logistikasõlmede robotid ning meditsiinirobotika. Haridus- ja uurimisvaldkond kasutab roboteid õppetegevuseks ning arenduseks. Väljakutsed hõlmavad investeeringuid, süsteemide ühilduvust, turvalisust, andmekaitset ja töökohtade mõju.

Tulevikus jätkub robotitehnika integreerumine tööstus 4.0, suureneb koostöörobotite kasutus (cobots) ja tehisintellekti parem kaasamine robotite juhtimisse, mis võimaldab keerukamaid ja paindlikumaid rakendusi.