reprodutseerimise

Reprodutseerimine ehk paljunemine on elusorganismide võime tekitada järglasi ja tagada liigi jätkumine. Reprodutseerimist saab tavaliselt jaotada seksuaalseks ja aseksuaalseks paljunemiseks. Seksuaalne paljunemine toob kaasa geneetilise varieeruvuse, sest järglased pärivad vanemadelt kombineeritud geneetilise materjali; aseksuaalne paljunemine viib sageli genotüübilt identsetele järglastele.

Aseksuaalne paljunemine toimub ilma kahe vanema geneetilise materjali segunemiseta. Seda viivad ellu nii mikroorganismid kui ka taimed ja seened vegetatiivse paljundamise teel. Näited hõlmavad bakterite kaheks jagunemist, pungumist seentele ja taimede pistikute, mugulate või risoomide abil toimuvat paljunemist. Eelised on kiirus ja võimalus suurte järglaste arv; puudused hõlmavad vähest geneetilist varieeruvust ja seetõttu algloomade kohta suuremat haavatavust muutuvatele tingimustele.

Seksuaalne paljunemine hõlmab gametogeneesi, meiosise käigus tekkivat geneetilist rekombinatsiooni ning viljastamist, mis viib zygoodi tekkeni. See tekitab geneetilist varieeruvust ning suurendab kohanemisvõimet. Loomadel ja taimedel on erinevad viljastumise vormid: loomadel sisemine või väline viljastamine; taimedel tolmlemine ja viljastamine. Pärast viljastamist järgneb areng ning sageli embrioniline või sünnijärgne areng.

Inimese reprodutseerimine hõlmab munasarjade, munajuhade ja emakaga seotud süsteeme ning meestel seemnerakkude arengut ja seemneväljastamist. Hormonaalne regulatsioon (FSH, LH, östrogeenid, progesteroon, testosteroon) kontrollib gametogeneesi, menstruaaltsüklit ja viljastumist ning rasedust.

Tehnoloogiad ja eetika: abistatud paljunemine (ART), sealhulgas in vitro viljastamine ja teised meetodid, võimaldavad ravi viljatust, kuid kaasnevad meditsiinilised riskid ning ühiskondlikud ja eetilised kaalutlused.