repolarisiooni

Repolarisatsioon (repolarisatsiooni) on raku membraanipotentsiaali taastumine depolarisatsiooni järel. See faas on kriitiline kõigi erutuvate rakkude normaalse elektrilise aktiivsuse tagamisel ning esineb nii neuronites, skeletilihases kui ka südamelihases.

Peamised mehhanismid: neuronites ja skeletilihases on peamine K+ väljavedu läbi voltajaga aktiveeritud K+kanalite. Depolarisatsiooni lõpus Na+kanalite inaktiveerumine ja Ca2+ sisenevate voolude vähendumine soodustavad potentsiaali langust ja puhkeväärtusele naasmist.

Südames on repolarisatsioon osa aksiooni-potentsiaali faasidest. Pärast kiiret depolarisatsiooni (faas 0) toimub repolarisatsioon peamiselt faasis 3, mille käigus avanevad K+kanalid ja Ca2+ sisenev vool väheneb. See protsess viib membraanipotentsiaali kiirenud languse ja puhkeväärtuse taastumiseni. EKG-l kajastub ventrikulaarne repolarisatsioon peamiselt T-laine kaudu; QT-intervall kirjeldab ajavahemikku depolarisatsioonist lõpuni repolarisatsioonini.

Kliiniline tähtsus: repolarisatsioonihäired võivad suurendada arütmiaide tekkeriski. Pika QT-sündroom on üks näide, kus pikenenud repolarisatsioon suurendab ootamatute arütmiate riski. Teised tegurid, nagu isheemia, elektrolüütide tasakaalu häired ja mõnede ravimite tarvitamine, võivad samuti repolarisatsiooni mõjutada. Mõisted ja jälgimine (nt QT-intervall EKG-l) on diagnostikas olulised ja aidates hinnata arütmiariskide ohtu.