repolarisatsiooni

Repolarisatsioon on rakulise elektrilise erutuse faas, mille käigus membraanipotentsiaal naaseb negatiivsele puhkeväärtusele pärast depolarisatsiooni. Protsess on oluline nii närvi- kui ka südamelihase rakkudes ning võimaldab rakkudel korda teha aktiivset erutust ja taasteket.

Närvirakkudes algab depolarisatsioon Na+kanalite avanemisega, mis toob kiiresti esile positiivse membraanipotentsiaali. Repolarisatsioon tekib Na+kanalite inaktiveerumise ja voltage-ruletavate K+kanalite avamise tulemusena, millega lahkuvad rakumembraanist positiivselt laetud ioonid. See taastab puhkeoleku ligikaudu −70 mV ja lõpeb absoluutse ning seejärel suhtelise refraktaarsusega, mis tagab erutuse ühepoolse leviku.

Südamerakke mõjutab repolarisatsioon erinev: ventrikulaarsetel aktsioonipotentsiaalidel on faas 0 kiire depolarisatsioon, faas 2 plateau ja faas 3 repolarisatsioon. Repolarisatsioon on peamiselt seotud kaaliumi väljapumbumisega läbi aeglaste ja kiirtoimivate K+kanalitega (nt IKr, IKs) ning Ca2+ sissetoomise vähenemisega. Vatsakeste repolarisatsioon peegeldub elektroeralduses T-harfinas, samas kui QT-intervall ECGs peegeldab kogu ventrikulaarse repolarisatsiooni aega.

Mittepatoloogiliste kõrvalekallete puhul on repolarisatsioon vajalik rakkude erutuvuse taastamiseks ja südame rütmi säilitamiseks. Patoloogiad, nagu Long QT sündroom või elektrolüütide tasakaalu häired, võivad repolarisatsiooni ajal tekkida ja põhjustada arütmiaid.