rendilepingutes

Rendileping on leping, mille alusel rendileandja annab rendilevõtjale kasutamiseks kinnisvara või selle osa ning rendilevõtja kohustub maksma üüri ja täitma lepingus sätestatud kohustusi. Pooled on rendileandja (omanik või tema esindaja) ja rendilevõtja (füüsiline või juriidiline isik). Rendileping võib käsitleda eluruumi, äripinna või muud kinnisvara ning selle tingimused võivad erineda vastavalt vara tüübile ja kasutusviisile.

Lepingu sisuks on vara kirjeldus (aadress, suurus, kinnisomaduse tavapärane seisukord), üür ning maksetingimused, tagatisraha (kui kokkulepitud), lepingu kestus (tähtajaline või tähtajatult), üleandmise kuupäev ning kasutus- või hooldusreeglid (remondid, hooldustööde korraldus, piirangud kolmandate isikute kasutamise osas), ning keelud ja piirangud (subrent, alamsubrent, lepingutingimuste muutmine). Lepingus võivad olla määratud ka kõrvalkulud ja nende jagunemine ning makseviisid.

Lepingu tüübid jagunevad peamiselt eluruumi rendilepinguteks, ärirendilepinguteks ning lühemate või pikkemate perioodidega lepinguteks. Tähtajaline leping lõppeb lepingu lõppemisega või muude kokkulepitud lõpetamistingimuste puhul; tähtajatult leping kestab kuni pooled lepingu lõpetavad, tavaliselt etteteatusega. Tagatisraha tagastatakse lepingu lõppedes pärast kahjude ja võlgade arvestamist.

Õiguslik raam: Rendilepingud on reguleeritud võlaõigusseaduse alusel; vaidluste lahendamine toimub tavaliselt kohtus või vahekohtus, sõltuvalt lepingust.