refraktsioonihäirete

Refraktsioonihäired, tuntud ka kui refraktsioonivead, on silmahaigused, mille puhul silma võime valgust fookustada on häiritud. See tähendab, et valguskiired ei kogune täpselt võrkkestal, mille tulemusel tekib ähmastunud nägemine. Peamised refraktsioonihäired on müoopia ehk lühinägelikkus, hüperoopia ehk kaugnägelikkus, astigmatism ja presbüoopia ehk vananägelikkus.

Müoopia korral on silmamuna liiga pikk või sarvkest liiga kumer, mistõttu kauged objektid paistavad ähmastena, lähedal olevad aga selgelt. Hüperoopia puhul on silmamuna liiga lühike või sarvkest liiga lame, mistõttu nii kauged kui ka lähedal olevad objektid võivad olla ähmastunud, eriti raskematel juhtudel. Astigmatism on tingitud sarvkesta või silma läätse ebakorrapärasest kujust, mis põhjustab valguskiirte fookustumist mitmes punktis, mitte ühes selges punktis võrkkestal, mille tulemuseks on moonutatud või ähmastunud nägemine igal kaugusel. Presbüoopia on vanusega seotud seisund, mis tavaliselt ilmneb pärast 40. eluaastat, kus silma läätse loomulik elastsus väheneb, muutes lähedal asuvate objektide fookustamise raskeks.

Refraktsioonihäireid diagnoositakse silmauuringu abil. Ravi hõlmab tavaliselt nägemise korrigeerimist prillide, kontaktläätsede või refraktiivkirurgia abil. Ravi eesmärk on suunata valguskiired õigesti võrkkestale, et saavutada selge nägemine.