ravivajaduse

Ravivajadus on mõiste tervishoius, mis kirjeldab, milline ravi on patsiendile meditsiiniliselt põhjendatud ja vajalik. See hõlmab nii haiguste diagnoosimise, ravi planeerimise kui ka rehabilitatsiooni ja hooldusteenuste vajadust. Ravivajaduse määratlemisel võetakse aluseks kliiniline hindamine, diagnostilised tulemused, olemasolevad juhised ja tõenduspõhine meditsiin, patsiendi seisund ning prognoos.

Ravivajaduse hindamine toimub koostöös arsti, patsiendi ning vajadusel teiste spetsialistide vahel. Olulised komponendid on ravitulemus (ootuspärane kasu), riski ja kõrvaltoimete suhe, alternatiivsed ravivõimalused ning patsiendi väärtused ja eelistused. Tõenduslikkus ja kliinilised juhised mängivad suurt rolli, kuid hindamisel arvestatakse ka olukorra eripära ja ressursse.

Ravivajadus mõjutab otsuseid teenuste pakkumise ja rahastamise osas. Meditsiinilise vajalikkuse tõendamiseks võib olla vajalik dokumentatsioon, mis õigustab konkreetse ravi alustamist või jätkamist. Erinevates süsteemides määratakse ravi otstarbekus sageli viisil, mis tagab tõhusa ressursikasutuse ning ligipääsu just vajatakse.

Näited hõlmavad antibiootikumide kasutamist vastavalt näidustustele, operatiivseid sekkumisi, onkoloogia- või rehabilitatsiooniteenuseid ning vaimse tervise hooldust, kus otsuseid arvestatakse haiguse tõsiduse, prognoosi ja patsiendi soovidega.

Ravivajaduse hindamisel võivad esile tulla eetilised küsimused, nagu autonoomia, võrdsus ja patsiendi õigused saada õiget ravi. Piirangud võivad tuleneda kulutuspiirangutest või ebapiisavast tõendusmaterjalist.