rahvuslusest

Rahvuslusest on poliitiline ideoloogia või liikumine, mille keskmes on rahvus ning rahvuslik identiteet. See rõhutab rahva ajaloolist ühtsust, kultuurilist omapära ja suveräänset riigivõimu ning taotleb riigi või autonoomsuse kujundamist ning kaitsmist. Rahvuslus võib esineda erinevate vormidena: etniline rahvuslus, mis põhineb rahvuslikul päritolul ja keelel, ning kodanikul põhinev rahvuslus, mis rõhutab ühiseid väärtusi, konstitutsiooni ja kodakondsust. Viimase puhul võib rahvusliku kuuluvuse määratlemisel rõhuasetus olla demokraatlike normide ja poliitilise osalemise kaudu.

Ajalooliselt on rahvuslus kujunenud Euroopa kontekstis 18.–19. sajandil ja on mänginud olulist rolli riikide loomises ja rahvuslike liikumiste puhul. Baltimaades on rahvuslus olnud keskne tegur kultuurilise identiteedi tugevdamisel ning suveräänsuse saavutamisel. Laulva revolutsiooni ja perestroika taustal kasvas rahvuslik eneseteadvus, mille tulemusena sai Eesti 1991. aastal taas iseseisva riigi.

Rahvuslus võib toimida koosloovalt, tugevdades riigi sidusust ja kodanikuosalust. Samas on see sageli seotud eksklusiivsusega ja diskrimineerimise ohuga ning mõnel juhul on tekkinud äärmuslike ja vägivaldsete liikumiste põhjuseks. Etniline rahvuslus põhineb tavaliselt päritolul, keelel ja kultuuril, kodanikul põhinev rahvuslus rõhutab poliitilisi väärtusi ja kodakondsust ning püüab kaasata kõik riigi territooriumil elavad.

Kaasaegses diskursuses on rahvuslus seotud identiteedi poliitikaga, riigi sidususe ja migratsiooniga. Euroopa Liidus seotakse rahvuslus sageli küsimusega, kuidas säilitada kultuuriline mitmekesisus koos kaasava ühiskonna ja turvalisuse ning konkurentsivõime tagamisega. Seetõttu on rahvuslus jätkuvalt oluline mõiste nii riikide sise- kui rahvusvahelises kontekstis, kus see võib pakkuda identiteetset tuge ning nõuda kriitilist tähelepanu õiguste ja kaasatuse tagamisel.