rahastamisviisid

Rahastamisviisid on meetodid, mille abil organisatsioon kogub raha oma tegevuseks või kasvuks. Need viisid jagunevad peamiselt vastavalt sellele, kas raha tuleb seest või väljast, ning kas see on tagasimaksmaga või mitte ning kui palju see mõjutab omanike kontrolli.

Omakapital ehk omanike raha hõlmab osaluste või aktsiate müüki investoritele, näiteks riskikapitalile või ingelinvestoritele. Eelised on raha kättesaadavus ilma kohustusliku tagasimaksmisega ning sageli lisandub kaasnevat nõustamist ja kontakte; riskid hõlmavad omandiosa ja kontrolli vähenemist ning tulevikulise kasumi jaotamise muutumist.

Võlakapital ehk laenamine sisaldab laene või võlakirjade väljastamist pankade või teiste laenuandjate kaudu. Eelised: omanike kontroll säilib ning rahastus on kiirem mõnel juhul; riskid: korduvad tagasimaksed ja intressid ning suurenenud finantskohustused.

Toetused ja subsiidiumid on rahastus riiklike asutuste, fondide või heategevusorganisatsioonide kaudu, mis võib olla mittetagastatav ja sageli kaasneb nõuetega aruandluseks. Eelised: madalam või puuduv tagasimaksmine; piirangud ja spetsiifilised eesmärgid.

Ühisrahastamine ehk kaasrahastamine kogub raha otse tarbijatelt või väikestelt investoritelt platvormide kaudu. Eelised: turu vajaliku tagasiside saamine ja kiire ligipääs kapitalile; riskid: regulatiivsed nõuded ja suurem turunduskohtus ning mõningane ebakindlus.

Sisemine rahastamine põhineb reinvesteeritud kasumil või varade realiseerimisel. Eelised: minimaalne välisrahastamine; riskid: kasvupiirid ja piiratud kapitali laienemisvõimalused.

Hübriid- ja täiendavad lahendused, nagu mezzanine rahastamine ja konverteeritavad võlakirjad, võivad pakkuda lisakapitali, kuid suurendavad kulusid ning annavad konverteerimis- või kõrgema riskiga seotud omadusi.

Valiku teeb tavaliselt kapitali maksumus, kontrolli vajadus, ajastus ja regulatiivsed nõuded. Sageli kasutatakse kombinatsioone erinevatest allikatest, et tasakaalustada riske ja volatiilsust.