välisrahastamine

Välisrahastamine on rahastamine, mis tuleb organisatsiooni või projekti väljastpoolt seda ning mille eesmärk on lisada ressursse erinevateks tegevusteks, nagu teadus- ja arendustegevus, haridus, kultuur või avalikud projektid. See hõlmab nii riikidevahelisi kui ka eraallikaid ning võib tulla nii otsetoetuste, laenude kui ka osalus- või in-kind abi kujul.

Välisrahastamise allikad ja vormid on mitmekesised. Taotlusi võivad esitada valitsusasutused, rahvusvahelised organizatsioonid, fondid, eraettevõtted ja muud partnerid. Võimalikud vormid on toetusrahalised programmid (grants), laenud, riskikapital või muud investeeringud ning koostööinitsiatiivid või annetusprogrammid. Taotluste menetlus on sageli konkurentsiga ning sisaldab eesmärkide ja tulemuste hindamist, lepingulisi kohustusi ning järelaruanandeid.

Eelised hõlmavad suuremat rahastust, võimalust pikemate ja ambitsioonikamate projektide jaoks ning rahvusvahelise koostöö arendamist. Samaaegsed riskid hõlmavad sõltuvust rahastusallikast, projekti tingimuste mõju uuringutele ja organisatsioonile, suurenenud administratiivset koormust ning vajadust järgida rangemaid aruandluse ja auditeerimise nõudeid.

Välisrahastamise allikad hõlmavad Euroopa Liidu vahendeid (nt Horizon Euroopas), arengupankade laene, rahvusvahelisi fonde ning erasektori programmide või annetusprojektide rahastust. Õige juhtimise korral võib see tugevdada organisatsiooni pikaajalist tugevust ja innovatsiooni.