püsiformaadid

Püsiformaadid on digitaalsete arhiivide ja kogude jaoks eeskätt pikaajaliseks säilitamiseks ja tulevastele põlvkondadele avatud ligipääsuks mõeldud failiformaadid. Neid valides soovitakse tagada sisu säilimine sõltumatult tarkvarast ja riistvarast, vähendada obsolescence riske ning tagada kvaliteetne ja taastatav arhiivimaterjal.

Kriteeriumid püsiformaatide jaoks hõlmavad avatud või hoolikalt dokumenteeritud spetsifikatsioone, laialdast toetamist ning võimalust metaandmete lisamiseks ja sisuloome säilitamiseks. Oluline on ka, et formaat oleks asenduste või migrotsoonide kaudu jätkusuutlik ning et selle kood ja struktuur oleksid kontrollitavad ning leitavad tulevikus. Arhiividel on sageli koos püsiformaatidega kasutusel standardid, nagu metaandmete kirjeldus ja identsus tagavate meetodid, et tagada integriteet ja parema ühilduvuse.

Näited tavalistest püsiformaatidest hõlmavad teksti- ja dokumendifaile (UTF-8 kodeeringuga lihttekst, PDF/A, XML koos schemadega), pildifailide vorme (TIFF, PNG) ning audiofailide vorme (WAV, FLAC). Lisaks on olulised ka metadata- ja arhivaaldokumentide vormid (XML-põhised vormid, METS, Dublin Core). Valikul võivad arhiivid arvestada ka kontekstiga seotud vormide, koodi ja kodekini, mis on laialdaselt dokumenteeritud ja kergesti dešifreeritavad tulevikus.

Rakenduses tähendavad püsiformaadid tavaliselt järjepidevat formatide valikut, regulaarset kvaliteedikontrolli ja vajadusel migraatsiooni uutele standarditele, et tagada informatsiooni pikaajaline kättesaadavus ja autentsus. Seoses nende kontekstiga sõltub valik organisatsiooni eesmärkidest, kollektsioonist ja riskihindamisest.