põlemisprotsesside

Põlemisprotsessid, tuntud ka kui oksüdatsioonireaktsioonid, on keemilised protsessid, mille käigus aine reageerib oksüdeerijaga, tavaliselt hapnikuga, eraldades energiat soojuse ja valguse kujul. See on tüüpiline eksotermiline reaktsioon, mis tähendab, et see vabastab rohkem energiat, kui ta ise vajab.

Põlemise toimumiseks on vaja kolme peamist komponenti, mida sageli nimetatakse põlemiskolmnurgaks: kütus, oksüdeerija ja süttimistemperatuur. Kütuseks võib olla mis tahes põlev materjal, nagu puit, gaas või õli. Oksüdeerija on tavaliselt õhus sisalduv hapnik, kuigi teised ained võivad samuti toimida oksüdeerijana. Süttimistemperatuur on minimaalne temperatuur, mille juures aine hakkab põlema.

Põlemisprotsessid mängivad olulist rolli paljudes looduslikes ja kunstlikes nähtustes. Looduses on see näiteks leekide tekkimine, mis aitab kaasa aineringetele. Inimeste poolt kasutatakse põlemist energiatootmiseks, olgu selleks siis kodude kütmine, sõidukite liikumapanemine või elektrienergia tootmine. Samas on kontrollimatu põlemine, nagu tulekahjud, ohtlik ja võib põhjustada suurt kahju.

Põlemise tulemusena tekivad uued ained, mida nimetatakse põlemisproduktideks. Näiteks puidu põlemisel tekivad peamiselt süsinikdioksiid ja vesi, kuid ka tahm ja tuhk sõltuvalt põlemise täielikkusest. Õhu saastumise seisukohalt on oluline jälgida põlemisprotsesside käigus tekkivaid kahjulikke gaase ja osakesi.