põhjuslikkusele

Põhjuslikkusele on filosoofias ja teaduses keskne mõiste, mis kirjeldab seost, kus üks sündmus või olek (põhjus) toob kaasa teise sündmuse (tagajärg). Põhjuslikkuse eeldus hõlmab sageli ajas toimuvat järjekorda ja võimalust sekkumise korral tagajärg tekitada. Oluline on eristada põhjuslikkust pelgast korrelatsioonist, kuna korrelatsioon ei tõenda põhjuslikku seost.

Filosoofias on mitu põhjuslikkuse teooriat. Humei regulaarsus- või konstantse koosseisuduse vaade näeb põhjuslikkust kui nähtuste vahelises jätkuvas moodustatud ühenduses, kuid ei pea seda tegelikuks ühenduseks. Counterfactual-teooria (David Lewis) defines põhjuslikkuse kui sõltuvust vastava counterfactual’i põhjal: kui põhjus ei toimuks, ei toimuks ka tagajärg. Intervensionaalne teooria (Woodward) rõhutab manipulatsiooni ja sekkumist: põhjus on see, mille muutmine muudab tulemuse. Probabilistlik põhjuslikkus keskendub sellele, kuidas põhjus suurendab tagajärje tõenäosust.

Praktikas kasutatakse põhjuslikkuse uurimisel eksperimentaalseid ja statistilisi meetodeid, et eristada põhjust korrelatsioonist: juhuslikult jaotatud katsed, kontrollgrupid ja püüdmine konfundeerivate tegurite mõju. Ka graafiteooriad ja struktuursed põhjuslikud mudelid (SCM) ning do-kalkulaatorid on kaasaegsed vahendid sekkumiste mõju hindamiseks ja põhjuslike suhete modelleerimiseks.

Ajalooliselt on põhjuslikkuse mõiste arenenud Aristotelese nelja põhjusliku seletuse (materiaalne, vormiline, toimepõhjus ja lõpueesmärk) kaudu ning seejärel arenenud kaasaegseteks teooriateks, mis rõhutavad interventsioone, tõenäosuslikke seoseid ja teaduslike mudelite kohandamist reaalse maailma sekkumiste jaoks. Peamised väljakutsed on korrelatsiooni ja põhjuslikkuse eristamine, konfundeeriv võib-olla ning ajaliselt tagurpidi või keeruliste sõltuvuste tõlgendamine.