pärimisest

Pärimine on protsess, mille käigus vara, õigused ja kohustused, mis kuulusid surnud isikule, kanduvad üle tema pärijatele. See on õiguslik mehhanism, mis tagab vara jätkumise pärast isiku surma. Pärimisõigus reguleerib seda, kes ja kuidas pärib.

Pärimine võib toimuda kahel peamisel viisil: seaduse järgi või testamendi alusel. Kui surnud isikul ei ole kehtivat testamenti, kehtib seadusjärgne pärimiskord, mis määrab kindlaks pärijate ringi ja nende osad pärandist. Tavaliselt on seadusjärgseteks pärijateks lähisugulased, nagu abikaasa, lapsed ja vanemad, ning nende järglased.

Kui surnud isikul on testament, siis toimub pärimine testamendi alusel. Testament on surnud isiku viimse tahte avaldus, millega ta määrab, kuidas tema vara pärast surma jagatakse. Testament võib määrata teistsugused pärijad kui seadusjärgne pärimiskord või muuta seadusjärgsete pärijate osasid. Siiski on seaduses teatud piirangud, näiteks sundpärimisõigus, mis kaitseb teatud lähisugulasi, tagades neile kindla osa pärandist ka testamendi olemasolul.

Pärimismenetlus algab tavaliselt pärast isiku surma notari juures. Notar tuvastab pärijad, kontrollib testamendi olemasolu ja algatab pärimismenetluse. Pärandaja surma hetkest kuni pärandi vastuvõtmiseni ja jagamiseni möödub teatud aeg, mille jooksul pärijad peavad oma soovidest teatama. Pärandi vastuvõtmisega võtavad pärijad enda kanda ka pärandaja kohustused, sealhulgas võlad, kuid mitte rohkem kui pärandi väärtus.