psühhoosidega

Psühhoosid on sümptomite kogum, mille puhul inimese reaalsustaju on ajutiselt või püsivalt häiritud. Kõige iseloomulikumad tunnused on luulumõtted (delusions), hallutsinatsioonid (enamasti kuuldavad), mõtlemise segasus ning käitumise või kõne ebakõla. Lisaks võivad esineda negatiivsed sümptomid nagu emotsioonide tuimumine, motivatsiooni kaotus ja sotsiaalne tõrjumine. Psühhoosid ei ole eraldi haigus, vaid sümptomite kogum, mida võib esineda erinevates vaimse tervise haigustes ning ka mõnel füüsilisel haigusel või ravimite tarvitamisel.

Etioloogia ja riskitegurid on mitmekesised. Geneetiline eelsoodumus suurendab riski, samuti dopamiini ja teiste neurotransmitterite tasakaalu muutused ajus ning ajustruktuuride erinevused. Keskkonnategurid, nagu suur stress, varane läbielatud trauma ning narkootikumide või alkoholi tarvitamine, võivad psühhoosi esile kutsuda või selle kulgu halvendada. Sõltuvus ja kaasuvad terviseprobleemid võivad progresseerumist soodustada.

Diagnostika ja ravi põhinevad kliinilisel hindamisel. Diagnoos viiakse läbi vastavalt DSM-5-TR või ICD-11 kriteeriumidele ning tuleb välistada muud füüsilised või keemilised põhjused. Ravi keskmes on antipsühhootilised ravimid (kasvanud või vähenevad tüüpi), samuti psühhosotsiaalsed sekkumised nagu kognitiivne käitumisteraapia, perekonnatugi ja töövõime taastamist toetavad teenused. Häirete varajane avastamine ning ravialase järjepidevuse tagamine suurendavad prognoosi.

Epidemioloogiliselt esinevad psühhoosid kogu täiskasvanueas, ühe eluea risk langeb umbes 0,5–1% vahele. Enim haigestuvad noorukid ja noor aik, kuid võivad ilmneda ka täiskasvanueas. Hooldus ja toetus on kriitilised relapsi ennetamisel ja taastumise toetamisel.