psühhoanalüütilisele

Psühhoanalüütiline viitab psühhoanalüüsi teooriatele, meetoditele ja kliinilisele praktikale, mille töötas välja Sigmund Freud. Selle keskmes on idee, et inimese käitumist, mõtteid ja tundeid mõjutavad suuresti teadvustamata mõtted, soovid ja mälestused. Psühhoanalüütiline vaatenurk uurib, kuidas varasemad kogemused, eriti lapsepõlves, kujundavad psüühika struktuuri ja viivad hilisema käitumiseni.

Psühhoanalüüsi peamine terapeutiline meetod on vaba assotsiatsioon, kus patsient julgustatakse rääkima kõigest, mis talle pähe tuleb, ilma et seda tsenseeriks. Terapeut jälgib ja analüüsib neid assotsiatsioone, unenägusid, ütlusi ja käitumismustreid, et paljastada teadvustamata konflikte ja kaitsemehhanisme. Ülekande fenomen, kus patsient projitseerib terapeudile tundeid ja suhteid varasematest tähtsamatest isikutest, on samuti psühhoanalüütilise ravi oluline aspekt.

Psühhoanalüütilised kontseptsioonid nagu id, ego ja superego, erinevad psüühilised kaitsemehhanismid (nt allasurumine, projektsioon) ning teadvustamata seksuaalsed ja agressiivsed impulsid on selle teooria nurgakivid. Kuigi klassikaline psühhoanalüüs on aja jooksul arenenud ja sellest on välja kasvanud erinevaid psühhoanalüütilisi suundi (nt objektisuhete teooria, ego psühholoogia), jääb selle põhieesmärk mõista inimpsüühika sügavamaid, sageli varjatud kihte. Psühhoanalüütilist lähenemist kasutatakse ka tänapäeval psühhoteraapias ja see on mõjutanud paljusid teisi psühholoogia ja kultuuri valdkondi.