kaitsemehhanismid

Kaitsemehhanismid on psühholoogilised strateegiad, mida inimene kasutab ebameeldivate tunnete ja sisemiste konfliktide vähendamiseks ning reaalsuse tõrjumiseks. Enamasti toimivad need alateadvuslikult ning aitavad säilitada enesetunnet ja meelerahu, kuid pikaajaline või liigne kasutus võib takistada probleemi lahendamist ja suhtlemist.

Need mehhanismid on osa ego toimimisest ning Freud'i psühhoanalüüsi traditsioonist; hiljem on neid täpsemalt kirjeldatud paljude teoreetikute poolt ja erinevad koolkonnad eristavad neid küpsuse või adaptiivsuse alusel. Levinumad kaitsemehhanismid hõlmavad kummutamist (reaalsuse eitamine), repressiooni (tundlike tunnete või mäletuste teadvusest välja surumine), projektsioon (enda ebameeldivate impulsside omistamine teistele), ratsionaliseerimist (ebameeldivate tegude põhjendamine loogiliste vabandustega), edastus ehk emotsioonide suunamist teisele objekti või isikule, regresiooni (stressi korral taandareng), sublimatsiooni (impulsside suunamine kultuuriliselt aktsepteeritavasse tegevusse), reaktsiooniformatsiooni (ebameeldivate impulsside väljendamine vastandina) ja intellektualiseerimist (emotsioonide asemel keskendumine mõtlemisele).

Kaitsemehhanismid on tavaliselt normaalne osa psühholoogilisest toimimisest, kuid nende kasutusviisid ja mõju sõltuvad kontekstist ning võivad vajada teadlikku eneseteadvust või psühhoterapeutilist sekkumist, kui need piiravad igapäevast funktsioneerimist või suhteid.