kaitsemehhanisme

Kaitsemehhanismid on psühholoogias kirjeldatud mehhanismid, mille abil inimene vähendab sisemist konflikti ja ärevust. Enamasti toimivad need alateadlikult ning kujundavad, kuidas me tajume ja reageerime stressile. Teooria põhineb Sigmund Freudi ego kaitse mehhanismide kontseptsioonil ning seda on edasi arendanud nii Anna Freud kui teised psühhoanalüüsi koolkonnad. Kaitsemehhanismid ei vähenda tegelikkust, vaid aitavad säilitada enesehinnangut ja toimimist kriisi ajal.

Kaitsemehhanismide kategooriatena kõlavad sageli küpsed ja ebaküpsed mehhanismid. Küpsed mehhanismid, nagu sublimatsioon, intellektualiseerimine ja humoorne lähenemine, võivad viia reaalsusega toimetuleku parandamiseni ning käitumise sotsiaalseks sobivamaks muutumiseks. Ebaküpsed mehhanismid, nagu eitamine, projektsioon ja allasurumine, võivad ajas konfliktide suurenemist ning ärevuse püsivust põhjustada. Tähtsad on nende mehhanismide mõistmine kliinilises kontekstis, sest need kujundavad patsiendi reaktsioonide ja emotsioonide käitumist.

Levinumad kaitsemehhanismid hõlmavad näiteks allasurumist, eitust, projektsiooni, ratsionaliseerimist, siiret, reaktsioonivormi, sublimatsiooni, intellektualiseerimist ja identifikatsiooni agressoriga. Need võivad toimida nii teadvustatult kui alateadlikult ning nende kasutamine sõltub olukorrast ning arenguetapis. Kaitsemehhanismide mõistmine aitab nii terapeudi kui patsiendi arusaama sümptomitest ja toimetulekustrateegiatest.