postpositsioonilised

Postpositsioonilised on keelekasutuses termin, mis viitab sellele, et seoseid väljendatakse nimede ehk nimfraaside järgselt, postpositsioonide ehk postpositsiooni või postpositsiooniliste märgitena. See tähendab, et suhete tähistamiseks tuleb nimi ei ette, vaid järgi postpositsioon ehk lisanduv sõna või morfem. Postpositsioonilised võivad esineda nii sõltumatutena sõnadena kui ka kinnistatena kõrvalmorfemidena, sarnaselt sellele, kuidas prepositsioonid töötavad keelte, kus neid on.

Peamised funktsioonid on järgmised: näidata kohta, suunda või liikumist (kelle kaugel, mille peal, kuhu); väljendada aega või sagedust; näidata instrumendi või kaaslasega seotust; märkida omandi- või lisanäitamisest tulenevaid seoseid. Paljudes keeltes on postpositsioonid eraldatud sõnadena (nt jaapani, korea, türgi keeled teatud vormides) või neid realiseeritakse apude morfoloogiliste suffiksidena (mille puhul peamine nim on järgneva suffiksi abil foneemiliselt ühendatud). Seetõttu nimetatakse mõnikord postpositsioonilisteks nii sõltumatuid postpositsioone kui ka postpositsiooniliselt funktsioneerivaid vorme.

Võrdluseks: keelel, kus eelistatakse eeskõne prepositionsed, on suhted väljendatud enne nime; postpositsiooniliste keeltes aga järgnevad need nimile. Näited: jaapani keeles fraas gakkō de tähendab “kooli juures” või “koolis” ning gakkō ni ikimasu tähendab “minema kooli”; türgi keeles laused nagu evin önünde tähistavad “koja ees” (house’s front). Mõnes keeles, näiteks soome- ja eestivaatetes, väljendatakse mõningaid suhteid pigem käänete abil kui eraldiseisvate postpositsioonidena, kuid postpositsioonide kontseptsioon esineb lauses sageli samuti.

Kokkuvõte: postpositsioonilised on süntaksilised või morfoloogilised vahendid, mis järgivad nime ja väljendavad seoseid ning suhteid lauses, olles oluline osa postpositsioonilise tüüpi keeltes.