polümerisatsioonitehnikate

Polümerisatsioonitehnikad viitavad erinevatele meetoditele, mida kasutatakse monomeeride molekulide ühendamiseks pikemateks polümeeriahelateks. Need tehnikad on polümeeride tootmise aluseks ja nende valik sõltub soovitud polümeeri tüübist, selle omadustest ja kasutusotstarbest.

Üks peamisi polümerisatsioonitehnikaid on ahelpolümerisatsioon. See hõlmab monomeeride liitumist üksteise järel kasvava ahelaga, kus iga uus monomeer lisandub ahela otsa. Ahelpolümerisatsiooni saab omakorda jagada radikaalpolümerisatsiooniks, ioonpolümerisatsiooniks (katioonseks ja anioonseks) ning koordineerimispolümerisatsiooniks. Radikaalpolümerisatsioon kasutab vabu radikaale reaktsiooni algatamiseks, samas kui ioonpolümerisatsioon kasutab ioonilisi intermediaate. Koordineerimispolümerisatsioon, mida sageli teostatakse spetsiaalsete katalüsaatorite abil, võimaldab kontrollida polümeeri ahelate stereokeemiat.

Teine oluline polümerisatsioonitehnika on astmelise kasvuga polümerisatsioon. Selles protsessis reageerivad monomeerid või lühikesed oligomeerid omavahel järk-järgult, moodustades pikemaid ahelaid. Iga reaktsioonietapp lisab monomeeri või reaktiivse lõpuga lüli polümeeriahelasse. Levinud astmelise kasvuga polümerisatsioonide hulka kuuluvad polükondensatsioon ja polüadditsioon. Polükondensatsiooniga kaasneb sageli kõrvalprodukteerumi, näiteks vee teke, samas kui polüadditsioonil kõrvalprodukteerumit ei teki.

Lisaks neile põhiliikidele on olemas ka eritehnikad, nagu näiteks avajuhtpolümerisatsioon (ringi avamine) ja kontrollitud/elus polümerisatsioonid, mis võimaldavad paremat kontrolli polümeeriahela pikkuse, jaotuse ja arhitektuuri üle. Polümerisatsioonitehnika valik mõjutab otseselt lõpptoote omadusi, sealhulgas molekulmassi, molekulmassijaotust, harunemist ja stereokeemiat.