ioonpolümerisatsioon

Iooniline polümerisatsioon, tuntud ka kui iooniline polümerisatsioon, on polümerisatsiooni protsess, kus kasvava polümeeri ahel lõpeb ioonilise liigiga. See erineb radikaalsest polümerisatsioonist, kus kasvavad ahelad lõpevad radikaalidega, ja kondensatsioonipolümerisatsioonist, kus monomeerid ühinevad väikeste molekulide eraldumisega. Iooniline polümerisatsioon võib olla kas katioonne või anioonne, sõltuvalt kasvava ahela lõpu ioonilisest tüübist.

Katioonne polümerisatsioon toimub, kui kasvava ahela lõpus on positiivne laeng. Seda tüüpi polümerisatsioonil kasutatakse sageli happelisi initsiaatoreid, nagu mineraalhapped või Lewis-happed. Monomeerid, mis sisaldavad elektrone meelitavaid rühmi, nagu alküülrühmad, on katioonse polümerisatsiooni suhtes vastuvõtlikud. Näited monomeeridest, mis võivad läbida katioonset polümerisatsiooni, on isobutüleen ja stüreen.

Anioonne polümerisatsioon toimub, kui kasvava ahela lõpus on negatiivne laeng. Tavalised initsiaatorid anioonse polümerisatsiooni puhul on tugevad alused, näiteks organometallilised ühendid või metallamiidid. Monomeerid, millel on elektronide puudus, näiteks need, millel on konjugeeritud kaksiksidemeid või elektrone eemaldavaid rühmi, sobivad anioonseks polümerisatsiooniks. Akrüülesterid, vinüülpüridiinid ja kloropreen on monomeerid, mida saab anioonselt polümeriseerida.

Iooniline polümerisatsioon võimaldab ranget kontrolli polümeeri struktuuri, molekulmassi ja jaotuse üle, mistõttu on see väärtuslik polümeeride sünteesiks, kus täpsed omadused on olulised. Seda kasutatakse erinevate materjalide tootmisel, sealhulgas kummide, plastide ja adhesiivide tootmisel.