polümeerist

Polümeer on suur molekul, mis koosneb korduvatest üksustest ehk monomeeridest. Monomeeride keemiliste sidemete kaudu moodustub pikk polümeerilaad, mille ahel võib ulatuda tuhandete või miljonite kordusteni. Polümeerid võivad olla looduslikud, näiteks tselluloos, valgud ja nukleiinhapped, või sünteetilised, näiteks polüetüleen, polüvinüülkloriid ja polüester. Nad on olulised materjalid kaasaegses ühiskonnas ja neid leidub peaaegu kõikides elutingimustes.

Polümeriseerumine on protsess, mille käigus monomeerid ühinevad ja tekib polümeer. Protsessil on palju vorme, kuid põhieesmärk on ühendada väikesed molekulid suuremaks struktuuriks. Lisandpolümeriseerimisel ühenduvad monomeerid järjestikku, moodustades pikaahelaid, kusjuures kõrvalproduktid võivad vabane{da}. Kondenseerumisel reageerivad molekulid omavahel ning eraldub väike molekul (nt vesi või muud gaasid). Üldine tulemus on kõrge molekulaarsusega ühend, mille omadused sõltuvad keemilisest koostisest ja struktuurilisest korraldusest.

Omaduste poolest on polümeerid väga erinevad. Need jagunevad laialdaselt termoplastideks (pehmenevad kuumutamisel ja võivad uuesti vormida), termostsetideks (kõrgel temperatuuril kuumutamisel ei sulgu) ning elastomeerideks (paindlikud ja taastuvad pärast deformatsiooni). Olulised tegurid on molekulaars mass, ahela pikkus, hargnemine ja ristlõiked ning kristallilisus. Need tegurid määravad lihvi, tugevuse, tiheduse ja kuumuskindluse.

Rakendused on laialdased: pakendid, ehitus-, tekstiili-, elektroonika- ja meditsiinid sektorid ning transport. Samas on polümeeride keskkonnamõju, sh jäätmete kogused ja mikromudaalne reostus, märkimisväärne teema; taaskasutus ja lagundatavus on keskse tähtsusega. Polümeeride mõistmine on ajaloos olnud oluline: 1920ndatel tutvustas Hermann Staudinger ideed suurtest molekulidest ning 1953 pälvis ta Nobeli keemiaauhinna polümeeride uurimise eest.