polümeerimise

Polümeerimise on keemiline protsess, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühenduvad korduvalt, et moodustada suuri molekule, mida nimetatakse polümeerideks. Need polümeerid koosnevad pikast ahelast monomeerüksuseid, mis on ühendatud keemiliste sidemetega. Polümeerimine on paljude looduslike ja sünteetiliste materjalide, nagu plasti, kummi ja DNA, tootmise alus.

On olemas kaks peamist polümeerimise tüüpi: liitumispolümeerimine ja kondensatsioonipolümeerimine. Liitumispolümeerimisel ühinevad monomeerid otseselt ilma kõrvalsaaduste tekkimiseta. See protsess hõlmab sageli vaba radikaali või ioonse mehhanismi algatamist. Kondensatsioonipolümeerimisel eraldub iga monomeeride vahelise sideme moodustumisel väike molekul, näiteks vesi või metanool.

Polümeerimise tüüp sõltub monomeeride keemilisest struktuurist ja soovitud polümeeri omadustest. Polümeerimise reaktsioone saab katalüüsida erinevate algatajate, katalüsaatorite või temperatuuri ja rõhu muutustega. Polümeeri molekulmassi ja struktuuri reguleerimine on oluline, et kontrollida materjali füüsikalisi ja keemilisi omadusi, nagu tugevus, painduvus ja lahustuvus. Polümeerimise uurimine ja kontrollimine on materjaliteaduses ja keemias võtmetähtsusega valdkond, mis võimaldab luua uusi materjale mitmesugusteks rakendusteks.