plastilisusele

Plastilisus on omadus, mille korral keha või materjal võib koormuse mõjul püsivalt vormi muutuda. See on elastsuse vastand: elastsuse korral taastub esialgne kuju deformatsiooni lõppemisel, plastilisus jätab alles jääva deformatsiooni. Plastilisus kehtib nii inertsesurveid taluvatel materjalidel kui ka elusorganismidel, kus kohanemine ja vormimuutus on osa arengust ja funktsioneerimisest.

Materjaliteaduses määratakse plastilisust sageli kui võimet tekitada jääv deformatsioon koormuse all, mis ületab teatava piirväärtuse ehk yield jõu. Deformatsioon realiseerub erinevate mehhanismide kaudu sõltuvalt materjalist: metallides on keskne roll dislokatsioonide liikumisel ja töömõõdetamisel, polümeerides mängivad rolli molekulaarsete ahelate liikumine ja segmentide ümberpaigutamine, keraamikad on tavaliselt vähem plastilised toatemperatuuril. Plastilisus suurendab materjali töödeldavust ning määrab, kui suur ja millisel viisil osa saab vormida ilma purunemiseta.

Rakendused ja tähtsus on suured. Plastilisust kasutatakse vormimisel ja töötlusel (valtsimine, vasardamine, lõikamine), et saada keerulisi kuju ja suurusi. Kujundamisel arvestatakse temperatuur, koormuse kiirus ja materjali koostis, mis määravad jääva deformatsiooni ulatuse ja struktuuri.

Bioloogias on plastilisus laiema tähendusega kohanemisvõime. Neuroplastilisus kirjeldab närvisüsteemi võimet muutuda õppimise ja kogemuste mõjul, sünapside tugevus ja ühenduste mustrid võivad aja jooksul muutuda. Seetõttu on plastilisus oluline nii materjalide designis kui ka elusorganismide arengu ja kohanemise kontekstis.