plastifikaatorid

Plastifikaatorid on keemilised lisandid, mida kasutatakse peamiselt PVC-ile ja mõnedele teistele plastidele paindlikkuse, elastsuse ja töötlemisvõime suurendamiseks. Nad hajutavad polümeeride vahelisi sidemeid ning suurendavad molekulide vaba ruumi, mille tulemusena plast muutub tugevamalt venivaks ja töödeldavamaks ning materjali külmades või kuumades tingimustes on stabiilsem.

Peamised klassid on phthalates (nt DEHP, DOP, DINP, DIDP), adipates (nt di-oktil adipaat DOA ja di- isodekyl adipaat), citrates (nt ATBC ja TEC) ning mitte-phthalate rühmad nagu TOTM ja DINCH. DOTP (di-2-ethylhexyl terephthalate) on sageli kasutatav mitte‑phthalate alternatiiv. Uued või alternatiivsed plastifikaatorid keskenduvad vähese toksilisuse ja madala migreerumise tagamisele.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad peamiselt PVC-st toodetud esemeid: kaablid ja juhtmed, torud, kattekihid, põrandaplaadid ning pakend- ja meditsiinilised materjalid. Plastifikaatorite valik sõltub soovitud paindlikkusest, temperatuurikindlusest, värvikindlusest ning toote ohutus- ja keskkonnanõuetest.

Ohutus ja reguleerimine: mõned phthalates on seoses terviseriskidega ning nende kasutus on piiratud või keelatud teatud toodetes, eriti lasteartiklites ja mänguasjades. Seetõttu pööratakse üha suurem tähelepanu mittetoksiliste või madala migreerumisega alternatiivide kasutusele. Keskkonna jaoks on olulised migratsiooni ja leostumise riskid ning lõpptoote ringlussevõtt tuleb arvesse võtta.

Kokkuvõte: plastifikaatorid võimaldavad plastide paremat elastsust ja töödeldavust, kuid nende valikul tuleb arvestada regulatorseid nõudeid, terviseriske ja keskkonnamõjusid, ning asendada vajadusel riskantsemad ained turvalimate alternatiividega.