pingeregulatsiooni

Pingeregulatsioon tähistab pinge hoidmist elektrivõrkudes ja elektriseadmetes ettenähtud piirides. Selle eesmärk on tagada pinge stabiilsus, kaitsta seadmeid liigsete põrutuste eest ja säilitada võrgu töökindlus ning tarbijate elektrienergia kvaliteet.

Võrgutasandil kasutatakse pingeregulatsiooni peamiselt järgmiste vahenditega: on-load tap changer (OLTC) trafo, mis võimaldab pinge tõstmist või alandamist ilma koormust katkestamata; pinge reguleerimise jaoturid ja kompensatsioonisüsteemid, mis hoiavad pingeid tasakaalus; ning kondensaatori- ja reaktiivikompensatsioonist koosnevad lahendused, mis vähendavad pinge kõikumisi. Taastuvenergia integreerimine ja muutuvad koormused võivad põhjustada pinge tõusu või langust, mistõttu on dünaamiline reguleerimine oluline.

Elektriseadmete tasandil hõlmab pingeregulatsioon sisseehitatud toiteallikate regulatoorseid lahendusi: lineaar- ja lülitusregulaatorid (switching regulators), mis hoiavad väljundpinget soovitud väärtuste ümber ja tagavad seadmete töökindluse. Need regulatsioonid on tavaliselt osa toiteallikate disainist ning võivad hõlmata täpset viitepinget ja stabiilsust tagavaid mehhanisme.

Pinge piirid ja standardid võivad riigiti erineda. Euroopa tarbijapinge on tavaliselt umbes 230 V RMS ning lubatud kõrvalekalded on umbes ±10% vastavalt kehtivatele standarditele (nt EN 50160). Pingeregulatsioon on seetõttu kriitiline nii energiajulgeoleku kui ka tarbijate seadmete pikaealisuse jaoks.