põlemisviisist

Põlemisviis tähistab meetodit, mille käigus kütus reageerib oksüdeerijaga ning eraldub soojusenergia ja põlemissaadused. Protsessi määravad kütuse omadused, hapniku hulk, temperatuur ja segu tegemise viis. Põlemisviisi valik mõjutab tõhusust, temperatuuri ja emissions’e, ning seetõttu on see oluline nii tööstuses kui ka transpordis.

Põlemisviiside põhierinevused hõlmavad:

- täielik versus mittetäielik põlemine: täieliku korral tekivad peamiselt CO2 ja H2O ning heitmed on üldiselt madalamad; mittetäielik põlemine tekitab CO-d ja tahkeid osakesi.

- sisemine versus väline põlemine: sisepõlemine toimub kütuse ja oksüdeerija segus sisemises ruumis (nt motorikontekst), välispõlemine toimub eraldi põlemisalal ja põletusprotsess leiab aset väljaspool töökeha.

- eelsegatud (premix) versus diffusioonipõlemine: premix ühendab kütuse ja hapniku enne süttimist; diffusioonipõlemisel seguneb segu põlemise ajal.

- homogeenne versus heterogeenne põlemine: homogeenne põlemine toimub gaasifaasis onektult, heterogeenne kaasneb gaasi ja tahke või vedela faasi põlemisega.

Rakendused varieeruvad sõltuvalt põlemisviisist: sise- ja välispõlemise tehnoloogiad kasutatakse transportis (autod, lennukid), tööstuskatlad ja gaasikatel ning laiemalt energiatootmises ja mehhaanilises tööstuses.

Keskkonna ja ohutuse kontekstis mõjutab põlemisviis heitmete hulka: täielik põlemine vähendab CO-d, kuid NOx ja SOx võivad tekkida sõltuvalt kütusest; kontroll- ja puhastustehnoloogiad on suunatud nende emisiones’ide vähendamisele ning energiatõhususe parandamisele.