pärimisjärjestust

Pärimisjärjestus on korraldus, mille alusel surma saanud isiku vara jaotatakse pärijate vahel. Selle määravad tavaliselt seadus või testamenti säted. Üldine eesmärk on selgitada, millised isikud on pärijateks ja millistes järjekordades nad sarnaselt või koos saavad pärandust.

Pärimine võib toimuda kahe peamise põhimõtte järgi: testamentaarne pärimine (testamendi alusel) ja seadusjärgne pärimine (seaduse alusel). Testamenti puhul on vara jaotamine seotud vigadeta isiku soovidega; seadusjärgne pärimine rakendub siis, kui testamenti ei tehtud või see ei kehti. Enamikus jurisdiktsioonides tuleb testamenti koostamisel arvestada ka teatud seaduslike pärijate õigustega (näiteks sõltuvad järeltulijad või abikaasa õigustest).

Seadusjärgne pärimine jaguneb tavapäraselt astmetesse, mis määravad, milliste lähedaste sugulaste näol toimub pärimine. Esimesse astmesse kuuluvad sageli lähimad järeltulijad (lapsed ja nende järglased) ning abikaasa. Teiseks astmeks on vanemad ja nende järeltulijad. Kolmandasse astmesse võivad kuuluda teised sugulased, näiteks vanavanemad või nende järglased. Kui puuduvad kõik need sugulased, pärib vara riik. Pärimisjärjestus sõltub konkreetsest õigusruumist ning võib sisaldada erandeid või erisusi testamenti koostamisel.

Kokkuvõttes kirjeldab pärimisjärjestus, kuidas varanduse jagamine korraldatakse ja milliseid isikuid erinevates astmetes kaasatakse, lähtudes seadusest või isiku soovidest testamendis.