otsustusmehhanismid

Otsustusmehhanismid on protsessid ja institutsioonid, mille kaudu tehakse otsuseid organisatsioonide, institutsioonide või ühiskonna tasandil. Neid iseloomustab, kuidas teave liigub, kes omab otsustusõigust ning kuidas otsused jõustuvad ja kontrollitakse.

Mehhanismid jagunevad formaalseteks ja mitteformaalseteks. Formaalsed mehhanismid on määratud organid (nõukogud, juhatused ja komisjonid), hääletus- ja kinnitusreeglid (enamus, konsensus, vetoõigus), vastutusalad ning otsustusprotsessi kirjalikud juhised ja ajakava. Mitteformaalsed mehhanismid hõlmavad kultuurilisi norme, võrgustikke ning juhatuse liikmete mõju.

Otsustusmehhanismide komponentideks on volitused (kes saab otsustada), teave (kust ja kuidas informatsioon kogutakse), kriteeriumid (kriteeriumid, mille alusel alternatiivid hinnatakse) ning kontrolli ja järelevalve (vastutus, audit).

Protsessis tavaliselt toimub probleemide tuvastamine, alternatiivide loomine, kriteeriumide määratlemine, valikureeglite rakendamine (nt enamus, konsensus) ning otsuse dokumenteerimine ja rakendamine. Järelevalve tagab otsuse mõju hindamise ja vajadusel parandused.

Otsustusmehhanismide mõju võib olla nii efektiivsus kui ka legitiimsus, läbipaistvus ja kaasatus. Väärkasutuse riskid hõlmavad huvide konflikte, gruppide domineerimist ja info varjamist. Seetõttu on läbipaistvus, vastutus ja mitmekesisus olulised.

Rakenduskontekstid hõlmavad ettevõtete juhtimist, riiklikke organid, rahvusvahelisi organisatsioone ja mittetulunduslikku sektorit. Eriti oluline on õiguspärasus, läbipaistvus ja kogemuste jagamine otsustusprotsessides.