ostuvõimalusest

Ostuvõimalus on finantsinstrument, mis annab ostjale õiguse osta alusvara kindla hinna ehk strike price’i alusel teatud ajal või tähtajani, kuid ei kohusta teda seda tegema. Ostuvõimaluse hind moodustub peamiselt preemiast, mida maksab ostja müüjale lepingu sõlmimise ajal. Kui alusvara hind ületab strike price’i, võib ostuvõimalust kasutada ja alusvarast on võimalik saada kasumit; kui hinnad ei liitu, aegub võimalus väärtuseta ning preemia jääb kahjuks.

Ostuvõimaluse alusvaraks võib olla erinev varaklass: aktsiad, kaubad, valuutad või muud finantsinstrumendid. Leping sisaldab peamisi küsimusi: strike price, kehtivusperiood (aegumiskuupäev või tähtaeg), ning teostusviis (füüsiline teostus või rahaline teostus). Lisaks on oluline märkida, kas teostada saab varakaupa või kas teostus on rahaliselt kompenseeritud.

Ostuvõimalusi jagatakse peamiselt kaheks stiiliks: Ameerika-stiil võimaldab teostada õigust enne või tähtaegu; Euroopa-stiil võimaldab teostada vaid tähtaegse kuupäeva lõpus. Teostusviisid võivad olla füüsiline (alusvara ost) või rahaline (makstakse erinevus strike hinnaga turuhinnast).

Ostuvõimaluse hind sõltub mitmest tegurist: alusvara hind, strike price, aeg expiration’ini, volatiilsus, riskivaba intressimäär ja võimalike dividendide mõju. Hinnastumist käsitletakse sageli time value ja intrinsiivse väärtuse kaudu; intrinsiivne väärtus on maksimaalselt alusvara hinna ja strike price’i vahe ning ülejäänud osa peegeldab aegväärtust.

Ostuvõimaluste kasutusvaldkonnad hõlmavad riskide maandamist (hedging) ning spekulatsiooni, kus kauplejad ootavad alusvara hinna tõusu. Märkimisväärne on ka hinnakujundusmudelite kasutus, näiteks Black-Scholes mudel, mis aitab hinnata teatud eelduste korral väärtpaberite ostuvõimaluste väärtusi.