ossifikatsiooni

Ossifikatsioon on luude moodustumise protsess, mis tagab skeleti kasvu, luude tugevuse ja vanusega seotud kohandumised. Eristatakse kahte peamist moodustumisviisi: intramembraanne ossifikatsioon ja endokondraalne ossifikatsioon. Mõlemad algavad mesenhümaalsest koest, kuid erinevad mehhanismide poolest.

Intramembraanne ossifikatsioon toimub otse mesenhümaalsest koest. Mesenhümaalsed rakud diferentseeruvad osteoblastideks, mis eraldavad osteoidi ja mineraliseerivad selle. Selline protsess tekitab luude trabekulaarsed võred ja lõpptulemuseks luu katmise. Intramembraanne ossifikatsioon moodustab peamiselt kolju luid, näokonstruktsiooni luid ja osa rangluust.

Endokondraalne ossifikatsioon algab kõhrmudelina. Hyaliinne kõhr laieneb ja seda asendavad chondrocytid, mis hypertrofiseeruvad ja kaltsifitseeruvad; verevool ning periosteumi kaasamine toovad sisse osteoblastid. Esmane ossifikatsioonikeskus tekib diaphysis, millele järgnevad sekundaarset ossifikatsioonikeskused epifüüsides. Pikkade luude kasv sõltub kasvatusplaadist (epifüüseplaat); kasv lõpeb noorukieas ja luu omandab lõplikul lamellaarse struktuuri ning ühendub epifüüsega epifüüsealuse joone arenguga.

Ossifikatsioon on pidev remodelatsiooniprotsess, mida juhivad osteoblastid ja osteoklastid; see kohandub mehhaaniliste koormustega. Vähemtähtis on ka kasvulõpp ja kolju fontanellide sulgumine. Vigastused ja häired ossifikatsioonis võivad kaasa tuua luude mängimise, näiteks osteogenesis imperfecta, rahhiit/osteomalatsioon ja heterotopiline ossifikatsioon, kus luu tekib pehmetes kudedes.