Ossifikatsioon

Ossifikatsioon on luude moodustumise ja mineraliseerumise protsess, mille käigus muutuvad kõhr- või sidekoest koed luuks. See protsess on oluline embrionaalsel arengul ning noorukiea kasvuperioodil ja vigastuste paranemisel. Peamisteks ossifikatsiooni mehhanismideks on endokondraalne ossifikatsioon ja intramembraanne ossifikatsioon. Lisaks võivad esineda kõrvalnähud, nagu heterotopiline ossifikatsioon.

Endokondraalne ossifikatsioon algab kõhrmudeli keskelt, millest luu kasvab välja servade suunas. Esimene primaarne keskus tekib diaphysis piirkonnas; seejärel arenevad sekundaarse keskused epifüüsides. Kasvuaastatel toimuvad kasvukõhrplaatide mehhanismid, mis võimaldavad pikkuses kasvu. Puberteediga seotud muutuste käigus kasvukõhrplaatidest tekkinud luustumine aeglustub ja lõpuks peatub.

Intramembraanne ossifikatsioon tekib otse kiudsidekoest, ilma kõhrmudelist. See on tüüpiline kolju luudes ja mõnede muude luude pindade ehituses; varases staadiumis tekib kiudluu, mis hiljem asendub lamellaarluuga.

Ossifikatsiooni regulaatoriteks on hormonaalsed ja molekulaarsed signaalid, sealhulgas kasvuhormoon, suguhormoonid, D-vitamiin ja parathormoon ning signaalirada BMP-id (bone morphogenetic proteins) ning Wnt ja Hedgehog. Mehaaniline koormus suunab ühtlasi luude moodustumist. Ossifikatsiooni kõrvalekalded võivad põhjustada patoloogiaid, näiteks heterotopilist ossifikatsiooni või ebanormaalseid luustumisi vigastuste või haiguste korral.