originaaldokumentid

Originaaldokumentid on esmase teabe allikas, mis loodi sündmuse ajal või selle vältel ning säilitab esmajoones tolle hetke teabe autentsuse. Need on kõige algupärasemad dokumendid, millele tuginevad ajaloolised asjaolud, õiguslikud otsused ja uurimused. Originaaldokumentide hulka kuuluvad käsikirjalised või trükitud dokumendid, registrid, lepingud, tõendid, kirjavahetus, fotod, kaardid ning digitaalsed originaalvormingud, kui need on säilitatud originaalsete omadustega.

Originaaldokumentide peamine kasutusalus on nähtav tõend teatud sündmuste, arengute või otsuste kohta. Need on olulised ajaloolises uurimuses, arhiivi- ja muuseumitöö, õigusalases menetluses ning meediapõhises uudiste loomisel. Täppne identifitseerimine ja päritolu aitab eristada originaali koopiast ning võimaldab hinnata usaldusväärsust.

Olulised omadused hõlmavad autentsust, päritolu (provenance), terviklikkust ja muutumatust säilitamist. Autentsus tähendab, et dokument on tehtud selleks, milleks ta mõeldud oli, ja ei ole ebaõigesti muudetud. Päritolu ja terviklikkus tagavad, et saab jälgida dokumentide algpunkti ja kõigi muudatuste ajalugu (kett säilitust ehk chain of custody). Metadatas ja kontekst on kriitilised, et säilitada teabe väärtust.

Digitaalsete originaaldokumentide puhul on keskne säilitamine ja ligipääsetavus with turvalised kontrollsumad ja auditijäljed. Digitaalne vorm nõuab regulaarselt kultivaasi, formaadi uuendamist ja ülekandmist, et originaality perduduk ei kaoks ajas.

Õiguslikult võivad originaaldokumentide kättesaadavus ja kasutuspiirangud erineda: autoriõigus, konfidentsiaalsus, isikuandmete kaitse ja institutsioonide juurdepääsumehhanismid määravad, kes ja millal dokumente näeb. Arhiivid ja institutsioonid järgivad tihti kasutustingimusi ning päringute läbiviimist vastavalt seadustele.