operateerimiskäitumise

Operatsioonikäitumine, tuntud ka kui operatiivne käitumine, on psühholoogiline mõiste, mis kirjeldab teatud tüüpi õppimist, mis põhineb tagajärgedel. Selle kontseptsiooni arendas välja ja populariseeris B.F. Skinner. Operatsioonikäitumise põhiprintsiip on see, et organismi käitumine muutub tõenäolisemaks või vähem tõenäoliseks sõltuvalt selle käitumise tagajärjel tekkivatest tagajärgedest.

Seda tüüpi õppimist iseloomustavad kaks peamist tegurit: tugevdamine ja karistamine. Tugevdamine suurendab käitumise tõenäosust, kusjuures positiivne tugevdamine hõlmab meeldiva stiimuli lisamist pärast käitumist, samas kui negatiivne tugevdamine hõlmab ebameeldiva stiimuli eemaldamist. Karistamine seevastu vähendab käitumise tõenäosust. Positiivne karistamine hõlmab ebameeldiva stiimuli lisamist, samas kui negatiivne karistamine hõlmab meeldiva stiimuli eemaldamist.

Operatsioonikäitumise põhimõtteid rakendatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas hariduses, loomaõpetuses, käitumisteraapias ja töökohal. Näiteks kasutatakse seda sageli soovitud käitumise õpetamiseks lastele või loomadele, soovimatu käitumise muutmiseks või motivatsiooni suurendamiseks. Operatsioonikäitumise mõistmine aitab selgitada, kuidas keskkonnategurid mõjutavad meie käitumist ja kuidas saame neid teadmisi ära kasutada positiivsete muutuste saavutamiseks.