omanikluse

Omanikluse (gen. omanikluse) mõiste viitab õiguslikule seosele inimese või juriidilise isiku ja omandiobjekti vahel, mille tulemusena omanikul on objekti kasutamise, nautimise ja käsutamise ainuõigus vastavalt seadustele. Omanik võib olla eraisik, ettevõte, erakond või riik. Omanikuõiguse ilmnemise aluseks on omandi tekkimine tehingu, pärimise või muu seadusliku menetluse kaudu; omand võib registrisse kanda kinnistusraamatu või teiste registrite kaudu.

Omandiüleseid vorme Eestis nimetatakse tavaliselt eraisiku või juriidilise isiku omanditeks ning need hõlmavad eraomandi, riigi omandi, munitsipaalomandi ja ühisomandi (ühisomand) vorme. Iga vormi puhul säilivad omad õigused ja piirangud vastavalt seadusele. Omandiõigus annab omanikule õiguse asja kasutada, nautida ja käsutada, sealhulgas teha tehinguid, anda kasutada, anda tagatisi või müüa. Samas kehtivad piirangud ja kohustused, mille eesmärk on kaitsta avalikku huvi, kolmandate isikute õigusi ning keskkonda, ning mis võivad hõlmata sundvõõrandamist või maksukohustusi.

Omandi kaitse on osa õigusriigi põhimüürist: omanikul on õigus taotleda õiguskaitset omandiõiguse rikkumiste korral ning riigiga koostöös rakendatakse kinnistusregistri ja kohtuliku õiguse abil kaitse- ja ennetusabinõusid. Omandi ja kasutamise efektiivsus sõltub selgetest õiguslikest raamidest ning läbipaistvast registrite süsteemist.

Omanikluse mõistest on oluline erinevus omandite teostamise viiside ning omandi piirangute mõistmine, mis kaitsevad nii omanikku kui ka ühiskonda laiemalt.