omadussõnavormidega

Omadussõnavormidega on termin, mida kasutatakse Eesti keele grammatikas kirjeldamaks omadussõnade morfoloogilisi vorme. Need vormid väljendavad omadusi ja kohanduvad nimisõna arvu ja käänete järgi. Omadussõnavormid on olulised nii kirjeldavas kui predikatiivses lauses, sest need näitavad, milline on nimisõna kvaliteet või omadus.

Peamised vormid hõlmavad koolitustega seotud asteformide rida: positiivne vorm (nt ilus), võrdlev vorm (nt ilusam) ja ülivõrdeline või superlatiivne vorm (nt kõige ilusam). Kõnealused vormid ilmnevad nii siis, kui omadussõna on ainsuse kui mitmuse kontekstis, ning need koonduvad koos nimisõnaga vastavalt käänetele. Näiteks nominatiivsinglisse öeldakse “ilus mees”, mitmuses “ilusad mehed”, ja osaliselt nimiväljendites nagu “ilusat meest” (partatiiv) või “ilusa mehe” (genitiiv).

Kaasuvused ja sünonüümid sõltuvad lause kontekstist. Attribatiivses ülesehituses tuleb omadussõna kinnitada nimisõna märkimisväärse arvu ja käänete tõttu, näiteks “ilus mees” vs “ilusad mehed”. Predikatiivses kasutuses järgneb omadussõna viidatavale või olemuslikule omadusele, mis seotakse lause lõppzegumaga, näiteks “Mees on ilus.”

Erinevused võivad tuleneda mõnest erandist või taieslusest, kuid üldine reegel on, et omadussõnavormid moodustavad lause struktuuri kaudu omaduste ja arvu ning käänete vastavuse. Näited: “Kõige ilusam maja” (superlatiiv koos nimisõnaga), “ilusa mehe hulk” (genitiiv + omadussõna), “ilusat inimest nähes” (partatiiv). Omadussõnavormidega on seega keskne roll eestikeelses kirjanduses ja igapäevases keeltes, võimaldades täpset ja mitmekesist kirjeldust.