närvikahjustust

Närvikahjustus on närvi või selle teede kahjustus, mis võib põhjustada tundlikkuse, liikumise või autonoomsete funktsioonide muutusi. Põhjused hõlmavad traumat (löök, lõige, purustus), operatsioonijärgseid tüsistusi ning püsivat survet või kompressiooni. Haiguste hulka kuuluvad diabeetiline neuropaatia ja põletikulised seisundid.

Klassifikatsioon: Traumaatilised närvikahjustused jagunevad kergest tõsiseseni. Sunderlandi klassifikatsioonis kirjeldatakse neurapraasiat (ajutine juhtivus kadunud), axonotmesist (aksoni kahjustus koos ümbrise mõningase säilimisega) ja neurotmesist (tõsine, struktuuriline kahjustus).

Sümptomid sõltuvad kahjustuse asukohast ja tüübist. Võimalikud sümptomid on valu või tuimus, kihelus, lihasjõu kaotus või atroofia ning sensoorse funktsiooni muutused. Autonoomsed sümptomid võivad väljenduda nahatemperatuuri või higistamise muutustena.

Diagnoost põhineb kliinilisel hindamisel, EMG- ja närvijuhtivuse uuringutel (NCS), ning pildistamisel, näiteks MRI või ultrasonograafial. Varajane diagnoos aitab planeerida ravi, kuigi esialgsed tulemused võivad olla piiratud.

Ravi sõltub kahjustuse tüübist ja ulatusest. Konservatiivne ravi hõlmab valu kontrolli, füsioteraapiat ja sobivaid jäseme toese. Tõsiste või neurotmesise korral võib olla vajalik kirurgiline sekkumine, sealhulgas närvi reparatsioon või närvivõttete ülekanded.

Prognoos on väga individuaalne. Närvi regenereerub tavaliselt umbes 1–3 mm päevas, kuid taastumine oleneb kaugusest sihtlihases, kahjustuse raskusest ning patsiendi vanusest ja üldisest tervisest. Mõnel juhul võivad jääda püsivad puudujäägid või neuropaatiline valu.

Ennetus keskendub vigastuste vältimisele, tööohutusele, diabeedi kontrollile ja varajasele rehabilitatsioonile vigastuste korral.