mälumoodulid

Mälumoodulid on arvutite ja teiste seadmete operatiivse mälu (RAM) moodulid, mis salvestavad andmeid ajutiselt ja võimaldavad protsessoril neid kiiresti lugeda ning kirjutada. Need paigaldatakse emaplaadi mäluslaatidesse ning ühendus toimub mooduli servas olevate kontaktidega. Iga moodul sisaldab DRAM-kiipe ning sageli ka SPD-kiipi, mis kirjeldab kiiruse ja teiste parameetrite seadistust.

Peamised tüübid on DIMM ja SO-DIMM. DIMMid on tavaliselt desktop-arvutites, samas kui SO-DIMMid on väiksemad ja kasutusel laptopite, mini- ja kompaktsetes süsteemides. Mälude keeli eristatakse sageli UDIMM- (unbuffered) versus RDIMM- ja LRDIMM- (buffered/registered või load-reduced) mooduleid; viimased on levinud serverites, kus vajatakse suuremat stabiilsust ja täituvust. DDR-generatsioonid (DDR, DDR2, DDR3, DDR4, DDR5) näitavad mudeli kiirust ja elektrilist nõudlust ning uued põlvkonnad pakuvad suuremat läbitöötamiskõlblikkust ja tihti kõrgemat mahtu. ECC-mälu on tavalisem serverites ja kriitilise tähtsusega rakendustes, võimaldades veatuvastust ja parandamist; tavaline kodumälu kasutab sageli ECC-i mitte kasutades.

Ühilduvus ning paigaldus sõltub emaplaadi ja protsessori toetusest. Arvutiga peab olema sama DDR-generatsiooni kontroller ning õige vormitega moodul (DIMM vs SO-DIMM). Mälude paigutamisel on sageli soovitatav kasutada paari mooduleid, et aktiveerida dual- või quad-channel režiim. Keeled ja profiidid, nagu XMP või DOCP, võivad suurendada töökiirust, kuid vaja on toetaemad seaded BIOS-UEFI kaudu.

Kapatsiteetlikult varieeruvad moodulid sageli vahemikus umbes 4 GB kuni 128 GB per DIMM (praktilises kasutuses tänapäevastes süsteemides on tavaks 8–32 GB üksikmoodul; serverites ja DDR5-l võib olla suuremaid üksikmooduleid). Mälude jõudlus sõltub nii mahtudest kui ka kiirusest ning nende õige kombinatsioon suurendab süsteemi reaktsioonikiirust ja mitme ülesandega töövõimet.