morfophonoloogiast

Morfofonoloogia on lingvistika haru, mis uurib morfeemide fonoloogilisi muudatusi ja nende vahelist seost. See tegeleb sellega, kuidas häälikud muutuvad või mõjutavad üksteist, kui nad esinevad koos morfeemide piiridel või morfeemide sees. Mõnikord võib morfeemi fonoloogiline kuju varieeruda sõltuvalt tema ümbritsevast keskkonnast. Need muutused on sageli süstemaatilised ja järgivad teatud reegleid. Näiteks võib mõne keele sufiks hakata erinevalt kõlama, sõltuvalt sellest, kas see liitub vokaali või konsonandiga lõppeva sõnaga. Mõnikord võivad morfeemid ühinedes tekitada uusi häälikuid või kaotada olemasolevaid.

Üks morfofonoloogia keskne mõiste on alternatsioon ehk häälikumuutus. See viitab süstemaatilisele fonoloogilisele muutusele, mis toimub teatud morfeemide puhul. Näiteks mõned keeled võivad näidata vokaalharmooniat, kus teatud vokaalid morfeemi sees peavad olema sarnased. Teine näide on konsonantide tugevnemine või nõrgenemine sõna alguses või lõpus või morfeemide piiridel. Mõiste hõlmab ka protsesse nagu assimileerumine, kus üks häälik muutub teise hääliku sarnasemaks, ja dissimileerumine, kus sarnased häälikud muutuvad üksteisest erinevamaks.

Morfofonoloogia aitab mõista, kuidas keele struktuurid ja hääldus on omavahel seotud. See annab ülevaate keele süsteemide toimimisest ja aitab selgitada keelelisi nähtusi, mis võivad esialgu tunduda ebaregulaarsed. Selle uurimine on oluline nii keelte ajaloolise arengu kui ka nende tänapäevase kasutuse mõistmiseks.