molekulaargeneetilisi

Molekulaargeneetiline uurimus, või molekulaargeneetika, on bioloogia haru, mis käsitleb pärilikkuse mehhaanika ja geenide tegevust molekulaarsel tasandil. See ühendab geneetika ja molekulaarteadused, uurides DNA, RNA ja valkude sünteesi ning nende regulatsiooni.

See valdkond keskendub geeni määratlusele ja funktsioonile, genoomide struktuurile, transkriptsioonile, translaatsioonile ning geenide väljenduse kontrollile. Uuringud hõlmavad ka geneetiliste muutuste mõju rakkude toimimisele, ravimite vastuvõtlikkust ning epigeneetilisi mehhanisme, mis mõjutavad geenide avaldumist ilma DNA järjestuse muutmiseta.

Käimasolevad meetodid ja tehnoloogiad hõlmavad PCR-i, DNA järjestamist, kloonimist ja rekombinantset DNA-tehnoloogiat, samuti järgnevate põlvkondade sekveneerimist (NGS). Geneetiline redigeerimine, näiteks CRISPR-Cas9, on võimaldanud täpset geenide muutmist ning rakuliste mudelite loomist. Molekulaargeneetika areneb kiirelt koos bioinformaatika ja suurandmete analüüsi arenguga.

Rakendused ulatuvad meditsiinist ja diagnostikast kuni põllumajanduse ja kriminalistika juurde. Meditsiinis võimaldavad molekulaargeneetilised uuringud haiguste mehhanismide mõistmist, geneetiliste haiguste diagnoosimist ja personaalset ravimite lähenemist. Tööstuslikult kehtestatakse GM-organismide tehnoloogiaid ning arendatakse uusi diagnostilisi teste ja ravistrateegiaid.

Ajalugu hõlmab võtmetähtsusega verstaposte, nagu DNA kahekordse heeliksi avastamine (1953), geneetilise koodi mõistmine ja PCR-i loomine (1980ndad) ning CRISPRi süsteemi kasutuselevõtt (2010ndad). Eetilised ja sotsiaalsed küsimused, sealhulgas privaatsus, biojulgeolek ja geeni manipuleerimise riskid, on olulised arutelud molekulaargeneetika valdkonnas.