mitmuskõnesid

Mitmuskõnesid on Eesti retorikateaduses kasutatav termin, mis viitab mitmekülgsetele või mitme tähendusega oleva sõnastusele, mille eesmärk on luua kaastunne, tekitada keelelist komplit, või manipuleerida kuulaja emotsioone. Sõna "mitmuskõne" koosneb mõistetest *mitmuse* ja *kõne*, mis viitab sõnumi mitmekülgsusele või mitvehulistele teguritele.

Termin pärineb Eesti keelte ajaloolisest retoriikast, kus arutati ümardamise ja abstraktsiooni rolli tänapäeva suhtluses. Esimest korda sõna "mitmuskõne" esitati akademilises kontekstis 1970‑ndatel aastatel Eesti Kirjanike Liidu konverentsil, mis tõi esile tähtsust keele arenenud tehnikatena. Seejärel levis mõiste laiemalt nii akadeemilises kui ka meediatuuril.

Mitmuskõnesid on nähtavad nii kirjanduslikus loomingus kui ka poliitilises retorikas. Loomingus töötavad mitmuskõnesid sageli kirjeldavad lüliskirja, mis omab sügavaid sümboolse seoseid. Poliitikas kasutatakse neid tihti, et öelda üksasi sõna, mille alla püüab tõlgendaja hõlmata laialdasi valdkondi; näiteks väljendused liitmine või diplomaatiline sõnum, mis sisaldab mitut kannatust.

Mitmuskõnesi klassifitseeritakse sageli kahte tüüpi: 1) sõnaloende mitmus, kus sõnad omavad paaritult erinevaid tähendusi, ja 2) semantilise mitmuse, kus sama sõna või fraas esindab mitut väljaõpetamatelt lause struktuuriliselt. Mõlemad vormid toetavad talistunnet, mis põhineb tähelepanelikkusel ja tõlgendamisvõime eesmärkidel.

Mustilahenduste uurides on märgitud, et mitmuskõnesid aitavad väljakutseid loominguliste ja kriitilistekuvatmilisi mõõtmeid pangatula, mis endiselt on uurimiskoha kõrgimaks hinnatavate retorikanõuannete oma täringus.